AULIIKMED

Alates 1968. aastast on Eesti parimatele mängijatele, treeneritele, kohtunikele ja teistele aktiivsetele tennise inimestele omistatud Eesti Tennise Liidu auliikme nimetust. Täpselt ei ole teada, kuidas see traditsioon alguse sai, sest sellekohast ENSV Tenniseföderatsiooni juhatuse protokolli ei ole säilinud.  Tol ajal tenniseföderatsiooni juures aktiivsed tegelased Eerik Kedars ja Aavi Dobrõš arvavad, et küllap see idee tuli Evald Kreelt või föderatsiooni esimehelt Jüri Rebaselt. Esimesteks auliikmeteks kinnitas juhatus 1968. aastal 10 persooni, kelle aktiivne tennisealane tegevus oli alguse saanud veel esimese vabariigi aastatel: Alfred Ploompuu, Jüri Rebane, Evald Kree, Heldur Hiop, Ottomar Alas, Jaan Kuuda, Arkadi Pessegov, Ida Lellep, dr. Emil Laur.

Üldiselt on omistatud seda aunimetust inimestele nende juubelite puhul või siis ETL tähtpäevadel (1968 a. täitus Eesti tennisel 55 aastat). Siis tekkis aunimetuse saamisel pikem paus ja sellele on oma kindel seletus. Suur osa meie parimetest tennisistidest ja tennise aktivistidest olid sõja aastatel ja sellele järgnenud segastel aegadel kas surma saanud või Eestimaalt lahkunud. Aunimetuse omistamine välisriigi kodanikust tennisemängijale ei tulnud neil nõukogude aastatel aga isegi kõne alla.

Alles 1986. aastal traditsioon jätkus ja auliikmeks tituleeriti uue põlvkonna tennisist Eerik Kedars. Esialgu kinnitas auliikme staatust tenniseföderatsiooni vastav, punalippudega ehitud aukiri, alates 1990. aastast omistati auliikmele tenniseliidu graafiline leht, millele oli siis kinnitatud hõbedaläikeline silt auliikme nimega ja alates 2008. aastast käib auliikme staatusega kaasas ETL emailpinnaline aumärk-medal, mis omistati tagantjärele ka kõikidele elusolevatele varasematele auliikmetele. 2008. aastal kinnitas tenniseliidu juhatus ka auliikme statuudi.